Pimedate Ööde Filmifestivali Moekino

Tere esmaspäeva! Tänane postitus on veidike teisest mastist. Nimelt anti mulle võimalus valida PÖFFi Moekino eriprogrammist paar filmi, mida näha tahaksin, et neist pärast siin natuke kirjutada. Eesmärgiga, et mitte spoilida nendele, kes pole veel jõudnud neid filme vaadata, üritan pealiskaudselt teha.

NB! Filmikriiku staatus mul puudub.

1. "Vidal Sassoon: Mees, kes muutis kääridega maailma" (USA, 2010)

Minu jaoks algas PÖFF väga õige filmiga. Äärmiselt hästi koostatud dokk, mehest, kes tõepoolest muutis maailma, olgu see siis kääridega või mitte. Mis mees ta siis oli?

Vidal Sassoon, mees, kes vabastas naised iganädalastest juuksuriskäikudest, kasutades soengutes geomeetrilist arhitektuuri, rajas mitmeid juuksurisalonge üle maailma, omas enda juuksetoodete sarja ning tegi ka mitmeid teleshowsid. Selle kõige kõrvalt jõudis ta olla nii abikaasa, isa kui avaliku elu tegelane.

Suurepärane härrasmees! Ma olen alati vaimustusega vaatanud inimesi, kellel on nii palju enesedistsiplineerimisoskust ja töökust, et midagi endas arendada, et midagi parandada, et ometi elu seisma ei jääks. Need inimesed, kes hiljem imestatuna küsivad: "Kuidas see kõik küll minuga juhtus?".

Ta on ehtne näide sellest, kuidas enda elu ümber pöörata, kuidas iseloomu olemasolu võib nii palju muuta, ka seda, kuidas teised inimesed sinusse suhtuvad. Sa oled midagi endaga õigesti teinud, kui tuhanded inimesed sind ja sinu tegemisi niivõrd palju imetlevad.
Tõeliselt inspireeriv.

"If you can get to the root of who you are, and make something happen from it, my sense is you're gonna surprise yourself." 

    2. "Bert Stern: Originaalne hull" (USA, 2011)

  

Selle filmi suhtes olid mul kõige suuremad ootused, kuid film ise jäi alla. Rongi alla! Bert Sternist oleks võimalik olnud palju põnevam filmi teha.

Algas kõik üpriski huvitavalt ning leidsin temas ennast, teisi ja teda ennastki. Suhteliselt hästi ära tabatav oli ta olek, kuidas ta naisi armastas ning kuidas ta tõeliselt oskas inimesi asju ihaldama panna.

Mõneti võis põhjuseks olla, miks mulle see film nii väga kokkuvõttes ei meeldinud, Bert Stern ise, ta hääl. Ta kõnemaneer. See oli lõpuks nii väsitav, et oleksin tahtnud mõnda kriiskavat kassi või määgivat lammast sinna vahele tõmmata. Pean ausalt üles tunnistama, et pool filmist vajus mul silm kinni ja 10 minutit ma isegi magasin.

Bert Sterni tööd on sellegipoolest lummavad, enda aja kohta uudsed ning tegu oli siiski väga kontseptuaalse fotograafiga, kel oli silma ilu peale. Oleks vaid see film tehtud kuidagi teises võtmes, rohkem sellest, millena ta välja on reklaamitud, oleks tegemist kindlasti palju huvitavama filmiga. Aga "oleks" on oleks.

88 minutit sellest, kuidas Bert Stern naisi armastas, oli minu jaoks liiga palju.  

   3. "Winny Puhh: Maailma veidraim bänd" (Eesti, 2013)

See on muusika/moedokumentaal, mida ma kindlasti kõigile soovitan! Saal oli naeru täis ja pärast astusin küll kinouksest paremate mõtetega välja kui sinna minnes. Super humoorikalt kokku pandud film nendest n-ö maakatest, kes Pariisi Rick Owensi showle esinema läksid.

Ma arvan, et ma pole võimeline seda filmi piisavalt hästi kommenteerima, et teile seda vibe'i edasi anda.

Aga seda ma ütlen, et need mehed Eestile häbi ei teinud ning pigem näitasid meid päris võimsalt seal moepealinnas. Rick Owens has his shit together!

Väga lahe vaatamine!

Suur tänu, PÖFF!