HAPPY

Vahel suudavad pildid rohkem rääkida kui mina. Ma olen nii-nii väsinud, sest koolipäevad veavad end viimasel ajal 14-tunnisteks välja.

Kuna ma olen end hulluks töötanud, siis otsustasin, et võtan nädalavahetuse natuke vaiksemalt, ehk siis mitte tööd tehes. See õnnestus meil küll päris hästi, kahjuks on sellest õnnest järel vaid süümepiinad, et miks ma küll ometi puhkasin. Puhkamiseks pole aega, kõik on sekundi pealt välja arvestatud ja aega on veel järel liiga vähe. Ma nii väga ootan seda hindamise päeva õhtut, kui loodetavasti kõik saab pauguga õlalt ära visata ja umbes nädal aega järjest magada ja meelde tuletada, et kes ma nüüd siis olingi. Nii kerge on end ära unustada selles rütmis. Aga kurta pole midagi, mul on hea meel, et ma siin olen, et ma seda teen ja hasart on ju põhiline käimatõmbaja.

Lihavõtete tähistamine piirdus mul kell pool üks öösel munadele markeriga joonistamisega ja viis minutit hiljem nende söömisega, sest kõht läks tühjaks. Piinlik.

Aga see-eest nägin nii palju sõpru ja tuttavaid ja muid loomi ja tegin nii palju ja nägin nii palju ja olin üsna õnnelik, et las olla need süümepiinad, nagu mingil teisel saarel oleks käinud. Sellest oli palju abi. 

Nüüd küll aitab, rääkida polnud ju tegelikult vaja.

Olge siis ilusad, mäletate?

CHEEKS!