EDINBURG

Kas see on tõesti võimalik!

Viimane postitus jäi nüüd küll juulikuu lõppu ja sain alles nüüd end kokku võetud, et paar lauset maha läratada.

Mul on hästi läinud! Olen omadega jõudnud Edinburgi, Šotimaa pealinna. Ma ei usu, et seda siin kordagi mainisin, et tulin Erasmusega vahetussemestrile. Aga mis seal ikka, siin ma siis nüüd olen. Siiani on raske seda uskuda, et mina, kes ma hullult mugavustsoonides pidevalt ringi jõlgun, olen siin, täiesti võõral maal!

Raske on kogu seda kogemust kirjeldada. Kool on suurepärane, poleks osanud arvatagi, kuidas muudmoodi olla võiks. Projektid on motiveerivad, inspireerivad. Süsteem toimib! Arvasin, et kõik kunstiülikoolid ongi sellised nagu EKA. Kui valesti ma arvasin...

Mul on ausalt öeldes esimest korda ülikooli ajal tunne, et ma tõesti käin ülikoolis. Septembri alguses oli Fresher's Week, kus korraldati kõiksugu üritusi ülikooli tulijatele. Meil on üüratult suured raamatukogud ja õppimissaalid, mis on hiliste tundideni inimesi täis; kõik teevad raskelt tööd. Lihtsalt kogu see atmosfäär, mis meie ülikooli linnakut ümbritseb, on ääretult motiveeriv. Sa lihtsalt tahad end pidevalt suruda ja kõrgemale tõusta. Mitte hetkekski ei teki seda momenti, kus sa lihtsalt seisad ja mõtled või kahtled.

Kui ma Teile nüüd ühe realistliku võrdluse toon, siis EKA üks semester võrdub siin 3-nädalase projekti töömahuga. Kes käivad, saavad minust aru!

Ma olen lihtsalt nii ääretult tänulik, et mul hetkel selline võimalus on selles ülikoolis õppida. Sest see arengutunne on hindamatu, kogu see kogemus on hindamatu.

Kindlasti ei jätaks ma mainimata Edinburgi ennast. Ma ei usu, et ma kunagi nii ilusat linna olen näinud. Selline tunne oli, nagu oleksin astunud muinasjuttu, üsna raske oli esimestel päevadel mitte auto alla jääda, sest kõik püüdis pilku! Vahel on pildid internetis petlikud, aga see linn on täpselt ja rohkemgi ilus kui googlis piltidel.

Koduigatsus lööb ikka vahetevahel välja, ei hakka seda isegi varjama. Kuna vahel on tõesti kogu see elu siin liiga palju, aga selleks ma siin olengi, et saada iseseisvamaks ja tugevamaks inimeseks. Ma arvan, et ma liigun praegu täiesti õiges suunas kogu oma kupatusega. Esimest korda üle pika aja, ma ei kahtle, et see, mis ma teen, on millegi pärast.

Ma loodan, et Teil on sama hästi ja veel pareminigi läinud!

CHEEKS!